House of Tolerance

L’Apollonide (Souvenirs de la maison close)

Prantsusmaa 2011; lavastaja ja stsenarist Bertrand Bonello; osades Hafsia Herzi, Céline Sallette, Jasmine Trinca, Adele Haenel, Alice Barnole, Iliana Zabeth, Noémie Lvovsky

Si nous ne brûlons pas, comment éclairer la nuit? – Henri Michaux

“L’Apollonide’i” tegevus toimub 19. sajandi viimastel ja 20. sajandi esimestel kuudel; pöördelistel, või vähemalt pöördelisena tajutud aegadel: Kuid ajatajule võib kronoloogilisest-faktilisest seisukohast nii mõndagi ette heita. Film näeb välja pigem kui renessansi kunstnike lopsakate madonnade elluärkamine; ning kas Michaux, kellelt pärineb filmis lausutav tsitaat – “If we don’t burn, how will we light up the night?” – ei sündinud mitte 1899. aastal, samal ajal, kui toimub filmi tegevus? Kuid need ei ole sugugi eksimused. See põlemine ajas, üürikeselt, et panna maailm ärkama, äratada ellu kunst, hing, keha; see põlemine, mis saab kesta vaid mõned hetked, kuid mis värvib eredaks terve elu, on igasuguse kunsti alus, igasuguse tegevuse käimapanevaks jõuks. Või vähemasti peaks olema?Leek, mis valgustab ööd, sütitab kired, teeb seda paratamatult ennasthävitavalt; leek, mis valgustab liiga eredalt, nii eredalt, et teeb haiget, lõikab haava ühiskonda, mida elus hoiab, tõmbab ligi ka ülejäänud hävitavad jõud. Seda leeki hakatakse nägema haigusena. “Kurjategijatel ja prostituutidel on tavapärasest väiksem kolju, mistõttu nende ajutegevus ei küündi normaalse, intelligentse ühiskonnaliikme tasemeni,” loeb Samira vannitoa ukse taga, oodates, kuni Clothilde sees oopiumiuimast toibub, ja puhkeb lohutamatult nutma. See hetk oli üks kurvemaid, mida ma viimasel ajal näinud olen: teaduslikult on tõestatud, et sa oled prostituudiks sündinud; sul ei ole mingisugustki lootust teha midagi muud; sind peetakse osaks ühiskonna patoloogiast. Kaob kogu see kunstipärasus, mis sulle on omistatud maalidel, luuletustest; kaob kogu värvikas maalilisus, millega sinu keha ja selle valgustatud ümbrust on kujutatud. Jääb vaid haigustest kubisev kriminaal; noor naine, veidi üle kahekümne aasta vana ja juba mõistetud ühiskonna põhjakihti, mis tuleb eemale kraamida.Bonello suudab anda seda lopsakat leegitsemist edasi seda romantiseerimata, aheldates jõulised naised luksuslikku vanglasse, mille tulemuseks on paratamatult rusutus, depressioon, haigused. Ta ei ülista prostitutsiooni, kuid samas ei heida kõrvale neid, kes seda praktiseerivad. Ta näeb naiste ilu, arukust, nende võimekust – kuid samas lootusetut olukorda, neid ahelaid, millest nad kunagi vabaks ei rabele. “Tere, ma olen 15aastane tüdruk” – “Miks sa siia tulid?” – “Ma tulin otsima vabadust, iseseisvust” – “Bordellist?! Vabadust?!” Sa sõltud täielikult meestest, ühiskonna armust, kes sind üleval peab, kes sind armastab ja samal ajal vihkab – ja sõltuvalt tujust võib sind kas keppida või lõikuda: sinu jaoks pole see meeldiv kummalgi juhul; tema jaoks aga mõlemal …

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s