Band of Outsiders

Bande à part

Prantsusmaa 1964; lavastaja ja stsenarist Jean-Luc Godard; osades Anna Karina, Sami Frey, Claude Brasseur, Danièle Girard, Louisa Colpeyn, Chantal Darget

Mida üritas Godard saavutada “Bande à partiga” – kas lihtsat meelelahutust või midagi sügavamat, millel on raskusi pinna alt välja tulemisega, sest “sisu” on ju filmil iseenesest niivõrd lihtne kui üldse olla saab: kaks kelmi (Frey ja Brasseur) võrgutavad naiivse tüdruku (Karina), et viimane rööviks neile veidi raha … Kuid just siit tuleb mängimisvõimalus väljendusega – sisu ei tingi midagi, kõik on vaataja silmades. Lisaks, Godardi puhul ei ole kunagi miski lihtsalt. Nagu ta ise ütles, tahtis ta teha filmi, mis õõnestaks filmi … ehk neid konventsioone, mis valitsesid Prantsusmaa kinomaastikul 1960ndatel aastatel, nagu nt narratiivne aja-koha-ühtsus, jutustuse usaldusväärsus jne.

Minut vaikust, ülemisel pildil – üks järjekordne vemp, mille Godard vaatajale (koos vaatajaga?) mängib. “Me peaksime tegema vaikuseminuti. Te ei kujuta ette kui kaua üks minut võib kesta. Üks minut võib kesta terve igaviku.” – Ja lisaks tegelastele jääb vait ka kogu kohvikusumin, mis eelnevalt summutas tegelaste kõne, mis lärmas, nii et kõrvadele hakkas. Järsku on kogu maailm vait ning vaataja jääb iseendaga üksi, jälgides tummaks muutunud miime, kelle sügav elu-mõtte-hetk suubub situatsioonikoomikaks.

Pulp fiction – see, millest filmi peategelased Franz ja Arthur sisse võetud on, jookseb taustana läbivalt ka kogu filmis, mistõttu ka ilmne vastus ilmsele küsimusele: kui tõsiselt me tohime ekraanil toimuvat võtta? Või kas on? Kui vaadata prantsuse uue laine filme, ei ole õigupoolest miski ilmne: lihtne süžee kahest ahnest mehest ja naiivsest naisest toimib samas ka kui kommentaar ühiskonna ja kultuuri struktuuri ja väärtuste üle: pulp kui meedium kujundamaks (vastu)vaadet kultuurile, mis kehtestab peamiste väärtustena raha, jõukuse, sotsiaalse positsiooni ja nendest tuleneva terviklikkuse. Just selles kultuurimudelis valmistatakse filme, mida Godard siin lagundab: õnneliku lõpuga terviklikke edukuselugusid; kiire-suure rahahunnikuga enesedefinitsioon. Tantsides rikkaks.

Niisiis, selle muretuse, pürgimuse, naeratuse, naiivsuse, terviklikkuse, edukuse vahele tekivad mõrad, katkestused, mida “Bande à part” just rõhutabki. Nii peavoolu kino kui ka seda tekitav/lubav – ning teisi vorme alaväärtustav –  kultuur peavad tunnistama oma rabedust ning konstrueeritust. Kuid järgmine küsimus: nüüdseks on Godard sellesama kultuuriruumi poolt juba ammugi kodustatud ning tõlgendatud (nii palju kui võimalik) vastavaks maailmale, mida Godard kritiseeris. Kuid ehk leidub veel potentsiaali …

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s