The Nun

La religieuse

Prantsusmaa 1966; lavastaja Jacques Rivette; stsenaristid Jean Gruault ja Jacques Rivette; osades Anna Karina, Lisolette Pulver, Micheline Presle, FranciscoDenis Diderot sai oma romaani valmis umbkaudu 1780. aastal, kuid see avaldati alles postuumselt 1796. Noore nunna memuaarid on loomulikult väljamõeldis, algselt kirja vormis paberile pandud jutustused raskest elust kloostris, mis pidid Diderot sõbra tagasi de Croismare’i tagasi Pariisi meelitama. Mis võiks veel kutsuvam olla kui noore nunna kannatused?

Kuid hiljem otsustas Diderot, et tegemist võib olla ka millegi muu kui naljaga, otsustas, et tüdrukute tihti vastu tahtmist kloostrisse saatmine (majanduslikel eesmärkidel) ja sinna eluajaks vangistamine väärib tähelepanu. Kas Suzanne Simonin (Anna Karina) on ülemisel pildil nunna vaga nägu? Või hoopis vabadust ihkava nooruki, kes vangistuses on omandanud hullumeelse pilgu?

Jacques Rivette’i film osutub ühes Diderot’ romaani aga palju enamaks kui lihtsalt 18. sajandi kloostripraktika kommentaar. Pigem essee üldiste vabaduse, vangistuse, kuulekuse, armastuse ja religiooni teemadel, mis haaratud konkreetsesse ajaloolisse keskkonda.

Olles valmis esmakordselt vannet andma, teatab Suzanne kõigi ehmatuseks, et oli kuulekas vaid selleks, et nüüd avalikult protesti avaldada. Kuid nüüd peab ta veel halvemates tingimustes kloostrisse astuma – eeldusel, et ta on uskmatu, et teda on vaja kasvatada ja karistada, kuni ta jumala poole pöördub ning jumal tema poole. Suzanne käib läbi kolme abtissi käe alt, kes igaüks kommentaar teatava võimutüübi kohta: hooliv, sadistlik ja ihalev-võrgutav. Suzanne eitab kõiki, seab kõigile vastu oma vabaduseiha.

Kuid suurem, umbisikulisem ja keerukam võimutüüp – seaduse objektiivne suhetevõrgustik, kalkuleeriv võim – takistab vabanemist. Seadus mitte ei võimalda vabadust jumalast, vaid haarab Suzanne’i veelgi rafineeritumasse vangistusse – ühiskondlikku seisustestruktuuri, mis peab jääma puutumatuks. Juba kloostris on Suzanne kahekordselt vangistatud ühiskonnast eraldatud kloostrisse ning selle eraldatuse kaudu ühiskonda (kui nunn, spetsiifiline positsioon). Sisenedes Ühiskonda kui “vaba naine”, saab ta seal tekitada vaid häiringuid, tekitada kriisi.

Mistõttu on vajalik pidev allutamine (isegi kerjuse-staatust ei lubata vaesele Suzanne’ile). Suzanne’i kannatused on eelkõige pideva allutatu ning mitte väärkoheldu kannatused.. Väärkohtlemine on vaid sümptom, allutatus on haigus. Kuid, nagu teame tänaseks väga hästi, on võimust vabanemine võimatu; asjaolu, mida entsüklopedist-valgustaja-ideede-kaudu-vabastaja Diderot ilmselgelt juba sisimas aimas. Kuid, nagu Rivette’i film ekraanil tõestab: pühendunud võitlejat ei murra miski peale surma. Ei valu, ei hullus, armuiha ja nõnda edasi.

Hull Pierrot

Pierrot le fou

Prantsusmaa, Itaalia 1965; lavastaja ja stsenarist Jean-Luc Godard; osades Jean-Paul Belmonda, Anna Karina, Graziella Galvani“Pange mulle kapoti alla üks tiiger!” hüüab Pierrot/Ferdinand (Belmondo) bensiinijaamas, enne kui tema ja Marianne (Karina) tuuseldavad läbi kõik töötajad ja kimavad minema mitte parema, vaid huvitavama tuleviku poole. Noored ja segased armunud on tapnud juba ühe mehe ning neid tuleb juurde. Neid ei huvita miski peale nende enda kohalolu. Kuni neil hakkab igav. Elada on vaja! Elada! Tiiger mootorisse!Kuid kuidas elada tõeliselt ja ainukordselt filmis? Filmis, mis on kunst(lik), jäljendus(lik), struktureeritud ja eraldatud tegelikust maailmast, autorist, tegelastest ja vaatajatest asjaoluga, et tegemist on fiktsiooniga, mis ei küündi kunagi reaalsuseni? Üks viis, mida Godard kasutab, on näitlejate pöördumine publiku poole ja enese rõhutamine näitlejatena: “Olen 62-aastane, praegu töötan filmis statistina,” teatab üks “suvaline tänavalt”. “Räägin publikuga,” teatab Pierrot meile seletamist katkestates. Selle kaudu ei muutu filmisündmused tinglikumaks, vaid vaataja kaasatakse filmi, film muudetakse osaks vaataja kogemusest, mis peab eneselegi haarama maski ning hakkama kaasa mängima.Ja nii vaene vaataja avastab ennast maailmast, milles miski ei ole loogiline, milles millelgi ei ole konkreetset tähendust, kuid samas – milles kõik on oluline. Ja absurdne. Kuid absoluutselt hädavajalik. It’s a good thing I don’t like spinach, because if I did I’d have to eat it, and I can’t stand the stuff. Vaadake ülemist pilti. Milline sümmetria, milline ilu, millised värvid. Kuid kõne? Kellega ta räägib ja millest? Vahet ei ole. Kõik tundub ääretult juhuslik, kuid samas hämmastavalt tähenduslik. Kas see ei ole mitte juba reaalsus, mida Godard kujutab, mida ma üritasin kirjeldada?Olete ära lõigatud oma mugavast diivanist ja avastate, et mitte miski ei õigusta teie eksistentsi, see on täielikult absurdne. Kaks reaktsiooni: kas vihastate filmi peale ja lülitate mängija välja või naerate kaasa, mõtlete, et elu peabki olema absurdne, et üldse mingit mõtet oleks; et üldse saaks mõte tekkida, peab olema juhuslikkus, mitte saatus. Igavene etendus, mitte kindel süsteem. Elu ja film jooksevad kokku, kinnitavad teineteise absurdsust ja naeravad meile näkku. Kõik selle pärast, et meid elama panna, naerma ajada ja jalgealust õõnestada.Sellised mõtted tulid pähe, vaadates Godard’i üle pika aja, vaadates “Pierrot le fou’d” alles esimest korda (ega ma nooremana poleks sellest ka väga rahuldust saanud, lohutan ennast). Jääb elu veel enne plahvatust koos Ferdinand’iga hüüatada MERDE!, lisada paar pilti ja üks mõtlemapanev tsitaat: – I wonder what’s keeping the cops. We should be in jail by now. – They’re smart… They let people destroy themselves.Ja edasi? – Lihtsalt, eksisteeri.

Band of Outsiders

Bande à part

Prantsusmaa 1964; lavastaja ja stsenarist Jean-Luc Godard; osades Anna Karina, Sami Frey, Claude Brasseur, Danièle Girard, Louisa Colpeyn, Chantal Darget

Mida üritas Godard saavutada “Bande à partiga” – kas lihtsat meelelahutust või midagi sügavamat, millel on raskusi pinna alt välja tulemisega, sest “sisu” on ju filmil iseenesest niivõrd lihtne kui üldse olla saab: kaks kelmi (Frey ja Brasseur) võrgutavad naiivse tüdruku (Karina), et viimane rööviks neile veidi raha … Kuid just siit tuleb mängimisvõimalus väljendusega – sisu ei tingi midagi, kõik on vaataja silmades. Lisaks, Godardi puhul ei ole kunagi miski lihtsalt. Nagu ta ise ütles, tahtis ta teha filmi, mis õõnestaks filmi … ehk neid konventsioone, mis valitsesid Prantsusmaa kinomaastikul 1960ndatel aastatel, nagu nt narratiivne aja-koha-ühtsus, jutustuse usaldusväärsus jne.

Minut vaikust, ülemisel pildil – üks järjekordne vemp, mille Godard vaatajale (koos vaatajaga?) mängib. “Me peaksime tegema vaikuseminuti. Te ei kujuta ette kui kaua üks minut võib kesta. Üks minut võib kesta terve igaviku.” – Ja lisaks tegelastele jääb vait ka kogu kohvikusumin, mis eelnevalt summutas tegelaste kõne, mis lärmas, nii et kõrvadele hakkas. Järsku on kogu maailm vait ning vaataja jääb iseendaga üksi, jälgides tummaks muutunud miime, kelle sügav elu-mõtte-hetk suubub situatsioonikoomikaks.

Pulp fiction – see, millest filmi peategelased Franz ja Arthur sisse võetud on, jookseb taustana läbivalt ka kogu filmis, mistõttu ka ilmne vastus ilmsele küsimusele: kui tõsiselt me tohime ekraanil toimuvat võtta? Või kas on? Kui vaadata prantsuse uue laine filme, ei ole õigupoolest miski ilmne: lihtne süžee kahest ahnest mehest ja naiivsest naisest toimib samas ka kui kommentaar ühiskonna ja kultuuri struktuuri ja väärtuste üle: pulp kui meedium kujundamaks (vastu)vaadet kultuurile, mis kehtestab peamiste väärtustena raha, jõukuse, sotsiaalse positsiooni ja nendest tuleneva terviklikkuse. Just selles kultuurimudelis valmistatakse filme, mida Godard siin lagundab: õnneliku lõpuga terviklikke edukuselugusid; kiire-suure rahahunnikuga enesedefinitsioon. Tantsides rikkaks.

Niisiis, selle muretuse, pürgimuse, naeratuse, naiivsuse, terviklikkuse, edukuse vahele tekivad mõrad, katkestused, mida “Bande à part” just rõhutabki. Nii peavoolu kino kui ka seda tekitav/lubav – ning teisi vorme alaväärtustav –  kultuur peavad tunnistama oma rabedust ning konstrueeritust. Kuid järgmine küsimus: nüüdseks on Godard sellesama kultuuriruumi poolt juba ammugi kodustatud ning tõlgendatud (nii palju kui võimalik) vastavaks maailmale, mida Godard kritiseeris. Kuid ehk leidub veel potentsiaali …