UK, Prantsusmaa 2011; lavastaja ja stsenarist Joe Cornish; osades John Boyega, Jodie Whitaker, Alex Esmail, Nick Frost, Luke Treadaway
Oled väsinud heatahtlikest kurbade silmadega rahuarmastavatest (silmakirjalikest) “kangelastest” maailmalõpu-tulnuka-filmides, mis on enamasti lavastatud Roland Emmerichi poolt? Kangelastest, kes nutavad, õpivad tundma oma poega-tütart-naist, et päästa maailm ning vaadata suursuguselt kaamerasse ning öelda: vaadake, mis mina tegin! Siis tere tulemast Londonisse, teismeliste kaakide sekka, kes ründavad ja solvavad kõike, mis liigub, kuni ühel päeval … rünnatakse neid … mingi suure peni poolt … kes ei olegi peni … ja läheb mölluks. Räpparid-narkodiilerid-niisama-stõunerid-tudengid-pärislapsed-korralik-naine-tulnuk-karvased-ja-KIIRUS. Kaheksakümne minuti jooksul ei aeglusta film hektekski tempot ning säilitab läbinisti oma eesmärgi: lahutada meeli, noortel ja vanadel, venitada suu naerule ja silm särama. Tubli! Ei mingit jamamist pisaratega.
Lõuna-Korea 2010; lavastaja ja stsenarist Min-suk Kim; osades Jeung Eun-Chae, Soo Go, Choi Deok-Moon, Dong-won Kang
Laps, kes vaatab otsa oma isale ning tapab pilguga. Vaatab otsa oma emale ning otsustab ellu jätta. Vaatab otsa ükskõik kellele ning suudab panna selle kelle tegema ükskõik mida. Laps, kes kasvab üles teadmisega, et tema ongi jumal. Kuni kohtab meest, kes ei allu … kes vaatab talle otsa silma ning keeldub. Kohtab meest, kes on Tõeline Superkangelane. Ta on juba tuttav tegelaskuju: mäletate Bruce Willist “Unbreakable’ist”? Algab vihane võitlus Kontrollija ja Kontrollimatu vahel – kes võidab, sellest saab maailma valitseja: Kurjus v Headus? On selles küsimus? Ma ei olnud enne seda väga ammu vaadanud Korea filme ning olin juba unustanud kui kuradi head kino võivad korealased korda saata. “Haunters” on muidugi kraad kangem igasugusest “Unbreakable’ist”, kus jällegi, on esiplaanile tõstetud kannatavad-pisaretes-kangelas-silmad, mitte Kurjuse tagajärjed ning allutavad-läbistavad silmad – nagu siin. Me näeme kõike, mida nende silmadega on võimalik teha, mis justkui paratamatult tulenebki taoliste silmade olemasolust. Ega siis kontrolliva silma nimi asjata pole Kuri Silm (kui ma folkloristikast õigesti mäletan). Küsimus on ka nauditava filmi loomises, kui mitte põhiliselt.
USA 2011; lavastaja Chris Weitz; stsenarist Eric Eason; osades Demian Bichir, José Julian
Tuttav stoori: mees soovib head aga kõik läheb sitasti. Veel tuttavamaks läheb: tegevus toimub LA mehhiklaste seas; üksikisa kasvatab poega, üritab teda eemal hoida gängidest, haavadest, ostab auto, unistab, laseb auto ära varastada, unistused purunevad, uued sünnivad … Aga jah, inimesi on kujutatud inimestena, eksimis- ja õppimisvõimelistena, unistusvõimelistena ja üldse võimelistena, näiteks tundma. See kujutus teeb filmist vägagi vaadatava draamaloo, realistliku pildi getto-elust ja sealt väljapürgimisest, inimlikest suhetest. See on hea film sellest, kuidas tuleb elada, õppefilm gängsterihakatistele, kellel veel on võimalus (ja rikas tädi). Ent ei midagi uut, ei keeleliselt ega sisuliselt. Lihtsalt inimesed.
Prantsusmaa, Saksamaa 2009; lavastaja ja stsenarist Caroline Bottaro; osades Sandrine Bonnaire, Kevin Kline, Francis Renaud, Alexndra Gentil
Hotellikoristaja näeb, kuidas armastajapaar rõdul sooja tuule ja päikese käes maletavad ning kätest hoiavad ja teineteisele naeratavad. Tekib igatsus, tekib iha suudluse järgi. Läheb naine mehele töö juurde külla, mees ehitab, on tolmune ning lükkab helluse tagasi. Läheb naine doktor Krogeri juurde koristama ning leiab riiulist malelaua. Hakkavad nad mängima ning leiavad, et neil on tõeliselt hea olla, teine teisel pool lauda ning nupud keskel oma käike ette valmistamas. Ma nüüd rääkisin veidi labastava tooniga, kuid õigupoolest ei ole film sugugi madal, vaid romantilise dramöödia kohta üllatavalt ergastav-vabastav. Vaatajana tekkis tahtmatult suhe filmi peategelase püüdlustega ennast maailmas positsioneerida, ennast kehtestada kellegi muu kui teenijannana. Vaikne elu armastatud mehega ei ole sugugi niivõrd õnne tipp, kui inimesel endal pole aimugi, kes ja milleks ta üldse olemas on. Male sobib muidugi ideaalselt elu metafooriks ja intellektuaalse eneseteostuse vahendiks. Caroline Bottarol on õnnestunud need kaks ühendada, moodustada emotsionaalne-intellektuaalne vabastus, oma võimete (taas)leidmine; on õnnestunud tekitada intellektuaalne naeratus, headele inimestele kaasaelamise kaudu.
lyhiyhendused 