USA 2011; lavastaja Wes Craven; stsenarist Kevin Williamson; osades Neve Campbell, Courtney Cox, David Arquette, Alison Brie, Hayden Panettiere
Härra Acidemicul on selle remake’i, järje või kuidas iganes seda nimetada kohta väga hea ja huvitav postitus, nii et ma ei hakka pikalt heietama – soovitan lugeda. Ütlen vaid niipalju, et tegemist on õudusfilmi vaatepunktist vaadates täielikult ebaõnnestunud filmiga: ükski ehmatusmoment ei ole ehmatav ega ükski veretöö hirmutav; ükski karje ei ole kriipiv ega hirmunud pilk näitlejate silmis nahakihte läbistav. Mis tuleneb loomulikult sellest, et kogu materjal on mitu korda läbi töötatud ning edasi saab vaid lisada rohkem kolinaid ja karjeid, aina rohkem … aga ei midagi uut. Kuid “Scream 4” on hirmutavam ja õudsem hoopis teises mõttes: see annab mõista, et meil ei olegi enam muud oodata kui remake’e ja ümbertöötlusi, mis üritavad nuga meie sisemuses aina sügavamale keerata. Et kinokülastajad (noored) on muutunud niivõrd enesekeskseks ja piiratud fantaasiavõimeliseks, et ainuke väljund on aina korrata, korrata ja koguda, koguda fänne … Midagi uut ja huvitavat ei saagi taolisest olukorrast välja rabeleda – võib edaspidigi vaid oodata poleeritud-kullatud junne, kes vananevad, vananevad, mädanevad — — “I need fans, not friends!!”
Itaalia 1985; lavastaja Dario Argento; stsenaristid Dario Argento ja Franco Ferrini; osades Jennifer Connelly, Donald Pleasence, Patrick Bauchau, Daria Nicolodi, Dalila Di Lazzaro
Üks asi, mida taolises õõvastava atmosfääri poole püüdlevas filmis tuleks vältida, on aeglase ja potentsiaalselt hirmutava uneskõndimise-kogemuse ajal hakata Iron Maidenit mängima – automaatselt on õudus muutunud rokkvideoks, mis sellest et Maideni teemadki on deemonid ja nõnda edasi. See selleks. Noor Connelly seikleb läbi maaliliste mägede-maastike ning suhtleb putukatega, kes ju enamasti ikkagi filmitegelastele halba soovivad. Kuidas saab küll vaimsel tasandil putukatega kommunikeeruda?!?!?! Aga vahet ei ole, sest tegemist üleloomulikkusega, super-natural. Mõrvar luusib mägede kauniduses ning lõikab inimolenditel päid otsast, hirmukeskkonnas sildistatakse noor peakangelanna hulluks ja ohtlikuks ning nii on tema süütus proovile pandud. Ta peab tõestama raskete katsumuste, kurjusega võitlemise läbi, et tema putukakommunikatsioon on jumalast, puhtast loodusest, mitte saatanas, et tema võime on hingeline. Vägagi kristliku alatooniga deemonifilm. Atmofäär on muidugi võimas, üheskoos muusikaga (v.a IM) ning piisavalt mõjuvate veriõuduskoletisehetkedega. Kokkuvõttes, korralik kaheksakümnendate õudukas.
Iirimaa 2008; lavastaja ja stsenarist Lance Daly; osades Kelly O’Neill, Shane Curry, Paul Roe
Milline laps ei oleks oma elus vähemalt korra mõelnud kodust ära jooksmisele? Et otsima minna oma tõelist eluteed, et alustada iseseisvat elu, elu kui seiklust, suurejoonelist eluteed? Siin on asi tegelikult palju tavapärasem ja karmim (unistus ja tegelikkus ikkagi kaks eri asja). Dylani vanemad kaklevad pidevalt ning ükskord, üritades neid lahutada, tõmbab Dylan enda peale isa raevu. Naabritüdruk päästab poisi ning üheskoos suundutakse tänavaellu. Mida kujutatakse – niivõrd kui laiemale publikule mõeldud filmis võimalik – ilma liigse romantismita: raske, pettumusliku, väsitava, vaese, ohtliku, tühjana. Noortel on loota ainult teineteise peale, kuid loomulikult seoses katsumustega mureneb veidi tugevaimgi suhe. Aga tugev suhe muutub selles lõpuks veelgi tugevamaks. Piisavalt realistlik draama kahe noore katsumustes, elluärkamisest keset ebameeldivusi. Meeldivuste leidmised. Iseeneses. Peaosatäitjad olid väga head, loodetavasti kasvab neid edaspidi rohkemat kui tänaval jõlkujad …
USA, Austraalia, Mehhiko 2010; lavastaja Troy Nixey; stsenaristid Guillermo Del Toro ja Matthew Robbins; osades Katie Holmes, Guy Pearce, Bailee Madison
Filmi lavastajaks Troy Nixey, kuid film näeb välja täpselt nagu oleks toolis istunud Del Toro. Ehk selle vahega, et atmosfäär ei ole niivõrd hirmuäratavalt kaunis ning filmi peategelasest laps ei suhtle teisi hirmutavate kollidega, vaid on samuti sirgjooneline ohver. Miskipärast küll meeldib lapsele pimedas passida, nii et kollid suudavad ligi hiilida, kuid täiskasvanud panevad tuppa sisenedes alati tuled põlema, mistõttu laps näib vaimselt üsna ebastabiilsena. Üldsegi, võiks rohkem tulesid põlema panna. Aga siis ei oleks ju õudusfilmi. Stoori: perekond kolib suurde vanasse majja ning väike tüdruk päästab valla Kurjuse. Tavaline. Teostus: tavaline. Panustatud on rohkem ehmatustele ja pisikestele tülgastavatele kollikestele, kui tõelistele hirmudele, psühholoogilisele traumale suhestudes võõra, õudse keskkonnaga (vrd nt “The Decent“). Paar karjatust. Suurt muud midagi. Liiga palju kolli.
UK, USA 2011; lavastaja Kevin Macdonald; stsenarist Jeremy Brock; osades Channing Tatum, Jamie Bell, Donald Sutherland, Istvan Göz
The eagle is not a piece of metal. The eagle is Rome. Kotkas on niisiis leegioni, mis kaduma läinud lipp/vapp/vms, mida meie kangelane, alandatud-tagandatud sõjaväelane (kahtlemata kõige õilsam elukutse Roomas) otsima läheb, lootes mägedest ja tundmata maadest leida ka kadunud leegioni. Ja isa kaotatud au. Ja enda. Ta asub teele üheskoos orjaga, kellest saab tema parim sõber – loomulikult. Nad kohtavad võõraid rahvaid ja ka omasid, kes ammu unustanud Rooma ja selle au. Nad kohtavad katsumusi, nagu ikka. Ja meie samal ajal, kohtame ikka ja jälle seda sama filmi: mehed lähevad katsumustesse, kaklevad ja naasevad kangelastena. Nojah, ei nagu midagi. Peaosaline Channing Tatum näeb veidral viisil välja justkui paistetanud Josh Hartnett, mis teeb tema tõsiselt võtmise veidi raskemaks, kui filmi tooni arvestades vajalik oleks. Jah, “The Eagle” tahab, et teda tõsiselt võetaks, et tema inimlikkuse-avastamistele-kaotamistele kaasa elataks – ning selles vist ongi tema viga. Liiga keskpärane, et tõsiselt võtta ja endast liiga heal arvamusel, et sirgjooneline saast olla.
USA 2001; lavastajad ja stsenaristid Brian Koppelman ja David Levien; osades Barry Pepper, Vin Diesel, Andy Davoli, Seth Green, John Malkovich, Dennis Hopper
Kunagi iidsel ajal olid asjad hästi, maffioososid austati ja kardeti, neile maksti ära kõik võlad, vastasel juhul jäädi ilma sõrmedest või mindi toiduks kaladele. Neid iidseid vanu “häid” kujutavad siin Dennis Hopper ja John Malkovich, iidselt head näitlejad. Vanade bosside pojad aga peavad taluma peksu nii isadelt kui ühiskonnalt. Kumbki ei austa neid. Esimesed kiruvad, miks pojad ei ole piisavalt nendesarnased ning ühiskond näeb neid kui lihtsaid jõmme-kappe, keda ei tasu, ei, isegi ei tohi tõsiselt võtta. Pojad on Pepper, Diesel, Green, Davoli, kes võtavad austuse võitmisek ette suure töö ning kohe esimese kurvi peal sõidavad teelt välja. Nüüd tuleb neil silmitsi seista filmi jaoks piisavalt põnevate korrumpeerunud kolkavõmmidega, kes teevad samuti kõik, et oma “lõbusast” elust pääseda. Eks põhimaffiapoeg lõpuks ikkagi mõistab, et ei viitsi jamada ja Diesel on tegija edasi, kuid film selline, mis kaob lihtsasti omataoliste sekka ära ning ilma TV abita varsti unustatud asjade kastis lebab. Võimekad näitlejad, kuid vähe tööd.
USA 2011; lavastaja Kenneth Branagh; stsenaristid Ashley Miller, Zack Stentz ja Don Payne; osades Chris Hemsworth, Natalie Portman, Tom Hiddleston, Anthony Hopkins, Stellan Skarsgard
Ma ei tahaks “Thori” väga maatasa teha, sest ausalt öeldes polnud asi sugugi nii hull kui ootasin. Niikaua kuni naljad välja tulevad ja veel mõjuvad. Kuid siiski, üsna lame on asi, kui tegutsemine tõsiseks läheb. Kõik ju teavad seda lugu. Ülbe Thor visatakse vallast (on vist enamvähem adekvaatne vaste realmile) välja ning ninakas Loki reedab kuninga (Hopkins jälle vana tark valitseja) ja riigi. Thor peab leidma tagasitee, et taastada rahu ning asuda troonile juba targana ning juhituna üllate printsiipide poolt. Kuid kui vana loo jutustamine ei suuda mingit uut vaatepunkti või jutustamistehnikat pakkuda, on asi üsna mõttetu. Vaatad ja mõtled, et oled juba mitu korda seda filmi näinud. Thori maapealne jantlemine ei ole samuti midagi erilist, isegi mastaapide poolest, mida võiks ju selliselt filmilt oodata. Tegutsetakse mingis väikses kõrvalises linnakeses, mis näeb välja täpselt nagu, jah, dekoratsioon filmi jaoks. Samuti ikka samad sõjaväelased ja … ja nõnda edasi. Natalie Portman on ehk vaatamisväärsus, tal tundus olevat piisavalt energiat, kuid ka sellest ei piisanud Thorile elu sisse pumpamiseks.
"Disease is the love of two alien kinds of creatures for each other."
Kanada 1975; lavastaja ja stsenarist David Cronenberg; osades Joe Silver, Paul Hampton, Lynn Lowry
Varajane Cronenberg, mees, kes sel aastal avaldab filmi Freudi-Jungi suhetest, avaldas hiljuti mulle filmi, mille võiks vabalt võtta psühhoanalüütilise pilgu alla. Genereeritud on mingisugune isegenereeruv organism, mis peaks suutma toota organeid, nii et doonorlus muutuks üleliigseks. Kuid, kuid … nagu alati, hakkab see organism võtma üle peremehi, muutes nende vaimud ja kehad seksihulludeks tapjateks. “Shivers” pakub piisavalt junn-usse välja oksendavaid inimesi ja nende usside poolt rünnatavaid paanikas inimesi, kuid teeb seda üllatavalt vaiksel viisil, sellisel kriipival, mis muudabki õudukad õudukateks. Ei ole vaja palju lärmi ja sähvatusi, vaid pidevat pinget. Ehk mõnes mõttes üsna aegunud, kuid siiani vaadatav pühapäevane judinakogemus
USA 2010; lavastaja ja stsenarist Guy Moshe; osades Josh Hartnett, Woody Harrelson, Demi Moore, Gacky, Ron Perlman, Kevin McKidd
“They’ll risk everything for honor, for power, for justice, for love, for revenge.” See, üks “Bunraku” tagline’idest iseloomustab hästi kogu filmi: loendatud on niivõrd palju põhjuseid, et lõpuks kaob põhjendus üleüldse ära ning selleks osutub lausumise akt ise. (Kas keegi mäletab kuulsat “tähendusetut” lauset “roos on roos on roos on roos …”?) “Bunrakut” on võrreldud “Sin Cityga”, kuid seda võrdlust ei tasuks liiga kaugele viia. Kõige ühendavamad lülid on Josh Hartnett ja ülistiliseeritus. Kui “Sin Citys” on stiil mustvalge, rahulik, pinev, siis siin on kõik niivõrd üle keeratud, et vahel ei saagi aru, millega tegemist on, kas joonisfilmiga, teatriga või unenäoga. Pealkiri on laenatud Jaapani nukuteatri-vormilt, ning ehk see aitab samuti mõndagi seletada – taotluslik teatraalsus, milles tegelastega mängitakse niisama palju kui nemad ise mängivad (“kõik on üks suur ring, niikui lõppu jõuad, alustad kohe uuesti”). Ja põhimõtteliselt on tegemist ühe suurepärase värvilise vesterniga, spagetti-traditsioonist, mille suurkuju Leone on samuti jaapanlastelt (nagu Kurosawa) üht-teist laenanud. Austusavaldus meistritele, supp, milles … peaaegu läheb kõik kaduma ja eristused kaovad ning alles jääb vaid – äh, ja mis siis? Kuid õnneks mitte päris ning tulemus on päris nauditav võitlus-kättemaksu-armastus-krimi-triller-mittejustpärisdraama. Viimase piiri peal. Ja: elagu baarmenid ja Woody põrnikas!
USA 1999; lavastaja Sydney Pollack; stsenarist Kurt Luedtke; osades Harrison Ford, Kristin Scott Thomas, Bonnie Hunt, Dennis Haysbert, Sydney Pollack
Sydney Pollacki filmi mõte peaks ilmselt olema juhuslikest kohtumistet-kokkupõrgetest kerkivate intriigide, suhete, enesevaatluste jne elu ümberdefineeriv mõju, kuid pealkiri on siin liialt otsene, viidates sõna otseses mõttes juhuslikkusele, mis filmis valitseb. Tegelased sebivad ringi üsna mõttetult ning nende tunded tunduvad tundetud ning mõtted hoopiski lagedad. Ühesõnaga, jääb puudu otsustavusest, kuidas ment Dutch ja poliitik Kay omavahel ning ümbritseva suhetevõrgustikuga ühendada. Sest – võrgustikkugi pole viitsitud luua. Ehkki mulle Ford enamasti üldse ei istu, ei ole siin süüdi näitleja(d), vaid stsenarist(id). Ei ole toetusmaterjali, millele ehitada – siis ei saa ka usutavalt-hästi mängida.
USA 1994; lavastaja Jan de Bont; stsenarist Graham Yost; osades Keanu Reeves, Sandra Bullock, Dennis Hopper, Jeff Daniels, Glenn Plummer
Nii, tuleb välja, et TV on vahel ikka kasulik. Kui on puhkus, ärkad kell 11, hakkad just pannkooke sööma ja tahad head meelelahutust, tuleb sobivalt mõni vana aktsioonifilm, mida sai lapsepõlves nautida, mille mõjul toolist kinni hoida jne. Jan de Bonti debüütfilm on siiani jäänud tema parimaks (minu isikliku arvamuse põhjal). Dennis Hopperi särisev ja hull kurikael, endine ment, ohustab lasta õhku igasuguseid objekte, kui tema nõudmisi ei täideta.Härra Supertuim Keanu peab päästma bussi, linna ja tüdruku, ning tõestama, et ka tema suudab olla superstaar. Sandra peab juhtima seda bussi, mille kaks eelnevat kokku keerasid. Tulemus on hoogne, peatumatu põnevik. Aktsiooniklassika, mida võib igal ajal pannkoogile peale juua. Tugevam kui poepiim igatahes.
Prantsusmaa, Angola 2010; lavastaja ja stsenarist Quentin Dupieux; osades Stephen Spinella, Roxane Mesquida, Wings Hauser
Kuidas on võimalik, et elutu elab? Ikka vaataja-kuulaja-tajuja meeltes. Niisiis kui filmis hakkab elama, mõtlema, unistama ja – mis kõige tähtsam – tapma kõike, mis talle ette jääb, autokumm, siis on tähtsaim osa sellest protsessist just publik. Publik elab kaasa, hõiskab hävinguvaatemängule ja õgib kana nagu üks ja ühtne loom(akari), kutsudes niiviisi kummi ellu. Ent kumm on ilmselt ka publikusuretaja Filmi metafoor, kes pakub mõttetusi mõttekuste pähe, kes töötab väljalülitajana, elusa elutuks muutjana. Kui “Kummis” oleks vähem õiendamist selle kallal, et tegelikult ei tähenda miski midagi ja miski ei põhjusta midagi, vaid kõik toimub “no reason”, oleks ehk tegu palju geniaalsema filmiga. Aga ilmselt ei jõuaks juba pooleldi suretatud publikule siis kohale. Kõik peab mustaks ja kummist ette ära tegema. Sest see no reason on juba meie reason ära vallutanud. Natuke igav see seletamine on, aga leidub ka leidlikkust – igaljuhul üks veider film, millele tasub pilk peale heita.
USA 2011; lavastaja Mikael Hafström; stsenarist Michael Petroni; osades Colin O’Donoghue, Anthony Hopkins, Ciaran Hinds, Alice Braga
Eksortsismilinateosed jätkuvad – kuid kas neil on ka mõtet, kui “The Exorcist” on juba sellise lati ette pannud, et edasi võib tulla vaid koopiad. Aga – kõik on ju vaid koopia koopia, nagu platonistid ja Palahniuk ütlevad. “The Rite” üritab kõigest väest seestumusest ja eksortsismist teha tõestisündinud juhtumi, nii et vaataja jääks uskuma, et selliseid asju tegelikult juhtubki, ja pidevalt. See on üks filmi tugevaid külgi. Panna illusiooni vaatavad inimesed uskuma, et tegemist on reaalsusega – õudse reaalsusega. Kahtlemata mõjub see paljudele. Selle mõju eest hoolitseb suuresti loomulikult üks mees – Sir Anthony, kes mängib eksortsisti, kellel on õige pea endal vaja eksortsisti (tõepoolest – keegi ei ole saatana eest kaitstud: häda kahtlejatele!). Ta on vana, kuid mitte väsinud, vaid elutarkuse energiat täis ning sisemiselt põlev. Tema puhul võiks uskudagi, et ta on seestunud. Ja et tema seestumus, temast väljaaetuna, tuleb nüüd teie magamistuppa jahti pidama. (Praegu tegutseb maailmas üsna palju eksortsiste.)
lyhiyhendused 